Eesti arstikoolituses ei eksisteerigi lastepsühhiaatriat kui eraldi eriala. Ka pole täpset ülevaadet, millise sagedusega ja milliseid psühhiaatrilisi haigusi Eesti laste ja noorte seas esineb. On vaid kõhutunne ja igal asjaga tegelema juhtunud spetsialistil oma kogemus. Hädasolijate jaoks määrab suuresti juhus, millist abi nad leiavad.
Norra kuningriik on imeline maa. Psüühilise tervise kaitse sai seal alguse juba 1848. aastal, kui koostati väga humaanne vaimuhaigusseadus, mis oli 1961. aastal vastu võetud psühhiaatriaseaduse eelkäija. Loodi nn asüülid ehk varjupaigad, kuhu võis inimest saata vaid kuningliku kinnitusega ja autoriseeritud arsti järelevalve all. Kui kedagi taheti vastu tema tahtmist asüüli saata, pidi arst isiklikult hindama, kas seda on vaja teha haige enda tervise huvides või tahetakse seda ümbritsevate heaolu või korra tarbeks. Samal ajal moodustati kontrollkomisjonid, kel oli täpne ülevaade kõigist asüülis elavatest patsientidest.
Kõige selle aluseks oli humaanse kohtlemise nõue, mille sisuks oli seltskondliku kooselu põhimõte ja igaühe õigus tegevusele või tööle. 1935. aastal võeti vastu seadus neile, kes soovisid minna haiglasse vabatahtlikult. Laste ja noorte psühhiaatria on Norras omaette valdkonnana eksisteerinud juba 50 aastat. 1960. ja 1970. aastatel loodi üle kogu riigi laste ja noorte psühhiaatria polikliinikute võrk, kus suur osakaal on meeskonnatööl.
Kuidas on Eestis?
Mõned aastad tagasi viidi 16 Euroopa Liidu riigis läbi laste ja noorte vaimse tervise küsitlus. Sellest selgus, et Eesti on ainus liikmesriik, kel pole laste ja noorte psühhiaatriat kui eriala, ning üks väheseid, kel puudub täpne ülevaade selle sihtgrupi tervisehädadest.
Eesti on seejuures ka ainus, kelle riigipoolne rahaline toetus sellele valdkonnale on viimase 20 aasta jooksul püsinud samal tasemel või isegi langenud. Samas kui me iga päev puutume kokku ärevusttekitavalt rohkete teadetega noorte hinge- ja vaimuprobleemidest.
Kui teiste riikide lastepsühhiaatrid keskenduvad sellele, mil viisil oleks kõige otstarbekam oma eriala edasi arendada, siis Eestis on laste ja noortega tegelevad psühhiaatrid kulutanud juba aastaid energiat sellele, et tulutult selgitada valitsusele vajadust see eriala alles luua. Eestis töötab laste ja noorte psühhiaatria valdkonnas umbes 25–30 arsti ja ligikaudu sama palju kliinilisi psühholooge, põhjamaades on neid kuus ja kaheksa korda enam, kui suhestada nende hulk rahvaarvuga.
Norras ollakse juba ammu mures, et erialainimeste koolitusse peab hakkama kasvava vajaduse tõttu paigutama veel rohkem ressursse. Eestis aga rabelevad need vähesedki erialaarstid endal hinge seest, et haigla ellujäämiseks vajalikku raha haigekassalt välja teenida – sel moel, et teenindada tuleb võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju patsiente.
Keegi pole kaitstud
Ei ole mõtet süüdistada ühiskonda, et ta midagi ei tee, kui ta teab sellest probleemist vähe või ainult mõne üksiku nurga alt. Psühhiaatriahaiglas viibivaid patsiente kardetakse, nende probleeme peetakse erilisteks, erandlikeks ja hirmutavateks ning neid endid arvatakse olevat vaja hoida kinniste uste taga.
Tundmatu ees on alati hirm. Kas need lapsed ja noored võivad olla ohtlikud? Kes nad üldse on? Vähesed ehk teavad, et keegi ei ole psüü- hiliste probleemide, psühhiaatriliste seisundite eest kaitstud. See on üks elu osa. See ei toimu ainult haigla suletud uste taga. Me kõik võime ühel või teisel silmapilgul väga lähedalt selliste probleemidega kokku puutuda. Meeleolu kõikumine, depressiivsed tunded, sundmõtted, šokielamused, psühhoosieelsed seisundid, autistlik eemaldumine, mõttekaos, ärevalt hüplev tundeelu… Keegi pole kaitstud, igaühest võib saada abivajaja või abistaja.
Vanemad on ahastuses, õpetajad näevad noore inimese muutumist, teadmata, kuidas teda toetada. Koostöö lapsevanematega, koostöö kooliga – just need on ennetustöö võtmesõnad. Sama oluline või ehk olulisemgi kui haiglaravi on püüda ennetada haiglasse sattumist ning aidata neid, kes haiglast juba diagnoosi saanud ja tagasi ühiskonda saadetud.
Koostööd on vaja
Selliseid psüühilise tasakaalu ja elumõtte kaotanud noortele pikaajalist ravi ja toetust pakkuvaid paiku, kuhu ohutult tulla, aga Eestis ei ole. Selliseid teraapilisi asutusi, ravikodusid, kus noor saaks aasta või vajadusel pisut pikemalt abi kogenud terapeutide ja spetsialistide toel, pöördumaks siis tagasi loomulikku elurütmi. Seda tehakse õppimise, aiatöö, spordi, kunsti ja omaealistega suhtlemise kaudu, et leida uuesti elule mõte. Eestis seda kõike veel ei ole.
Tähtis oleks ühendada ühiskonna jõud, kogukonna ja spetsialistide jõud, kunstiinimeste jõud – et nad paneksid sellise lootuse kaotanud noore inimese jälle lootma. Et iga sellise noore kõrvale seisaksid abiandjad, kes oma isikuga suudaksid panna ta uskuma, et on mõtet elada, on mõtet otsida inimesi ja lahendusi oma elus.
Lastepsühhiaatri töö on ääretult vastutusrikas, sest ta peab aitama korraga last ja peret. Ei piisa ainu- üksi lapse peale mõtlemisest. Kui terapeut/abistaja jutustab perekonna jaoks lukku läinud loo mingis nihkes neile tagasi, tekivad äkitselt täiesti teised seosed. Abistaja oma vaataja jõuga saab peegeldada nii, et tema näeb.
Terapeudiks olemine on kui kunstnikuks olemine. Kui maalid, pead nägema korraga detaili ja üldist pilti. Nagu lill, kes reageerib valgusele, et pidevas muutumises leida see kõige õigem lähenemine, kõige õigem meetod, et edasi kasvada.
See on hirmus keeruline, aga ka hirmus põnev. Kõige huvitavam elukutse! Aga ka kõige vastutusrikkam, sest sind on lubatud nii lähedale, südamikuni.
Ma väga tihti tänan oma patsiente loa eest olla nende südamikule nii lähedal – nad ei tohiks kunagi jääda tundega, et neid on avali kistud ja jäetud.
Anne Daniel-Karlsen
Puutepunktid nr 15 (veebruar 2013) - Vedur
