Tere.

Soovin kogu südamest Peedu ravikodule ja Teile edu! Elva on mu kodulinn, vanemad elavad praegugi seal ja ka Peedu pole meile võõras. Kui 6.veebr pakane ära ei tapa, jõuan ehk kirikusse kontserdile ka.

Tervitab Maris Sarv-Kaasik

Kallid Peedu naabrid!

Lugege kirja ja olete väga oodatud avalikule arutelule, mis toimub Peedu koolimajas pühapäeval, 7. veebruaril kl. 15.


Ravikodu toetuseks toimub ka heategevuskontsert Elva kirikus laupäeval, 6. veebruaril kl. 16. Kontserdi juhatab sisse Elva kiriku õpetaja Vallo Ehasalu, esinejateks on Nõo kiriku meesansambel, Johansonid ja allakirjutanu.

Rohket osavõttu lootes, teie naaber,
Anne Daniel-Karlsen

Selliseid paiku, kuhu ohutult tulla, Eestis ei ole.

Selliseid teraapilisi asutusi, ravikodusid, kus noor saaks aasta või vajadusel paarigi jooksul kogenud terapeutide ja erialainimeste toel tagasi loomuliku elurütmi läbi õppimise, aiatöö, spordi, kunsti ja omaealistega suhtlemise, mis aitaks tal leida uuesti elumõtte.

Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009

Lapsevanemad püüavad teha kõik,

et oma last aidata – aga nad ei oska. Ega peagi! Ükski ema ei peaks olema terapeut. Kui anoreksiaga noor tahab jääda järjest läbipaistvamaks, nii, et lõpuks päris ära kaduda. Kui psühhoosis lapse maailm on nii kildudeks, et miski ei seisa enam koos, kui mikroobidekartuses olev sundmõtetes noor veedab päevi ja nädalaid lõputult end pestes ja pestes, justkui tahtes kogu maailma räpasust endalt maha küürida. Kui keegi täiskasvanu, veel hullem pereleiige on vägivallatsenud noore keha ja hinge kallal, jättes talle parandamatu haava, mis on kustutanud usu inimestesse, jätnud ainult soovi sellest elust lahkuda? Kuidas teda ema või isana aidata?

Vanemad on ahastuses, õpetajad näevad noore inimese muutumist, teadmata, kuidas teda toetada. Arstide koostöö lastevanematega, koostöö kooliga – need on ennetustöö võtmesõnad. Sama oluline, või ehk olulisemgi haiglaravist on püüda ennetada haiglasse sattumist – või aidata neid, kes haiglast juba diagnoosi saanud ja tagasi ühiskonda saadetud.

Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009

Kui teiste riikide lastepsühhiaatrid

keskenduvad sellele, mil viisil oleks kõige otstarbekam oma eriala edasi arendada, siis Eestis kulutavad laste ja noortega tegelevad psühhiaatrid juba aastaid oma energiat selle peale, et tulutult selgitada valitsusele vajadust see eriala alles luua. Eestis töötab umbes 20 arsti ja 20 kliinilist psühholoogi laste ja noorte psühhiaatria valdkonnas, Põhjamaades on see arv vastavalt 6 ja 8 korda suurem suhtes rahvaarvuga. Norras ollakse juba ammu mures, et erialainimeste koolitusse tuleb tulevikus kasvava vajaduse tõttu veelgi rohkem ressursse paigutada. Eestis aga rabelevad need vähesedki erialaarstid endal hinge seest, et haigla ellujäämiseks vajalikku rahalist summat teenida. Võimalikult lühikese ajaga, võimalikult rohkem patsiente. Kahju on, hirmus kahju on, nii nendest arstidest kui ka patsientidest ja nende vanematest.

Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009

Ei ole mõtet süüdistada ühiskonda,

et ta midagi ei tee, kui ta sellest probleemist teab vähe. Psühhiaatriahaiglas viibivaid patsiente kardetakse, nende probleeme peetakse erilisteks, hirmutavateks, kinniste uste taga hoidmist vajavateks. Ja muidugi on inimestel hirm. Kas need lapsed ja noored võivad olla ohtlikud? Kes nad üldse on? Vähesed ehk teavadki, et psüühiliste probleemide, psühhiaatriliste seisundite eest ei ole keegi kaitstud. See on elu üks osa. See ei toimu ainult haigla suletud uste taga. Me kõik võime elu ühel või teisel silmapilgul puutuda ise väga lähedalt selliste probleemidega kokku. Meeleolu kõikumised, depressiivsed tunded, sundmõtted, läbielatud šokielamus, psühhoosieelsed seisundid, autistlik eemaldumine, mõttekaos, ärevalt hüplev tundeelu… Keegi pole selle eest kaitstud.

Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009

Avalik kiri Peedu elanikele

Tahan korrigeerida väidet, et psühhilise probleemiga noored on kaasinimestele ohtlikud ja vägivaldsed oma poja näite varal. Neile on vaja armastust ja aksepteerimist, mitte äratõukamist. Lisan kirja Peedu elanikele ja kõigile asjast huvitatuile. Võin, kui vaja, ka ise Peedu elanike ees rääkida. Tervitades Merike Vingel

Mina olen ema, kellel on psüühikahäirega 28-aastane poeg. Ema, kes oli nõus rääkima ja avalikustama oma poja Juhan Vingeli lugu, 5. detsembri heategevuskontserdil Jaani kirikus. Minu poeg on ammu täiskasvanueas ja loodavast teraapiakeskusest temal enam kasu ei ole. Aga tegin seda lootuses, et teised emad ja pered, kes viibivad samasuguses olukorras kui meie tookord aastate eest, saavad tuge ja abi. Ei soovi kellelegi sellist muret, segadust ja arusaamatust, mis oli meil aastatel, kui mu poeg oli vanuses 10-17 aastat, sest niikaua kulus aega, et diagnoos saada, milleks oli Aspergeri sündroom. Aga täpsemalt on mu poja lugu kirjas 5. detsembri 2009 „Õhtulehes“ pealkirja all „Lapsstaarist autistiks: Juhan veedab päevi voodiserval istudes.“ Olen täiesti kindel, et kui tol ajal oleks olnud selline keskus, kus me oleksime võinud oma muredega pöörduda, kus oleks võinud peale lapse ka pere abi ja nõustamist saada, ei peaks ma olema praegu olukorras, kus pidin loobuma oma kutsetööst, mida 22 aastat tegin, sest mul oli valida, kas panen oma poja hooldekodusse või jään koju tema hooldajaks ja eestkostjaks. Valisin viimase, sest tutvudes hooldekodu olukorraga, kus on siiamaani nõukogulik süsteem, põhimõttel "paneme need hullud lihtsalt normaalsete inimeste silma alt ära", et nad ei häiriks, ei lubanud mu süda teda sinna panna.

Tänaseks olen viis kuud ainult poja hooldaja ja eestkostjana tegutsenud ja oskan rõõmustada iga pisikese edusammu üle, mida märkan, iga väikese naeratuse, iga uue väikese tahteavalduse üle. Sest põhiprobleem oli ja on olnud täielik elust isoleerumine, motivatsiooni puudumine - ei oleks uskunudki, et nii passiivselt ja ennasthävitavalt saab käituda.

Aga kinnitan teile, et mitte kunagi 28 aasta jooksul pole ta käitunud agressiivselt ega teisihävitavalt. Ta pole mitte kunagi kätt tõstnud kellegi vastu, ei võõraste ega omade vastu. Küll on aga mitmeid kordi tema kui teistest erineva suhtes vägivalda tarvitatud. Alates koolikiusamisest kuni selleni, et kampade, nn normaalsete noorte käest Tartu Annelinnas mitu korda peksa saanud. Kord, umbes 4-5 aastat tagasi, kui ta veel oli võimeline ise ringi liikuma, hääletas ta Tallinn-Tartu maanteel. Auto, kus oli neli noormeest, võttis ta peale, vedas teda öösel 4-5 tundi ringi ja viskas hiljem maantee äärde maha. Mis nad temaga teid - vägistasid, peksid - ei tea ma siiamaani, sest autistliku inimesena ei ole ta võimeline objektiivselt ohtlikke situatsioone hindama, ennast kaitsma ja enda eest rääkima, sellepärast polnud ka politsei poole võimalik pöörduda. Need on mõned näited sellest, kuidas ühiskond on minu poega kohelnud, sest oma teistmoodi ja endassetõmbunud olekuga ta lausa tõmbab vägivalda ligi.

Kallid Peedu elanikud,
ma väga loodan, et te mõistate, meie, selliste laste vanemate muret oma laste pärast, et te mõistate, kui raske ja arusaamatu on vaadata oma lapse ühiskonnast irdumist ja oma hirmude ja murede maailma kapseldumist. Peedule kavandatav teraapiakeskus oleks tõeline pilootprojekt Eestis inimeste vaimse tervise parandamisel. Kui seda teha noores eas, vanuses 12-18, on tulemus tõenäoliselt jääv ja on loota, et me saame mitmed andekad ja targad tulevased ühiskonnaliikmed, kellel on lihtsalt vaja abi oma hingehädadest üle saada, ühiskonnale tagasi võita.

Lugupidamisega,
Merike Vingel

Kui enam ei oska elada..

/.../ Uuringud on näidanud, et pole kerge aimata, millised lapsed ja noored kuuluvad enesetapu riskigruppi. Ligi pooltel neist, kes endalt enne kuueteistkümnendat eluaastat elu võtavad, ei ole psühhiaatrilist haigust diagnoositud. Mitmed enesetapud võivad vanemate, sõprade ning õdede-vendade jaoks tulla kui välk selgest taevast. On siiski selgeks tehtud, et esimesed kuud peale sõbra surma läbi enesetapu tähendavad suurenenud masenduse- ja enesetapuriski sõpruskonna seas. See kehtib eriti juhul, kui sõbrad kuuluvad alkoholi ja narkootikume tarbivasse keskkonda.

Risk on suurim teismeeas, kuid enesetappe esineb ka nooremate laste seas. Enesetapp on neli korda tavalisem poiste kui tüdrukute seas. Eriliseks riskigrupiks on üle viieteistkümneaastased poisid.

Suurenenud enesetapuriskiga seondatavate faktorite hulka kuuluvad:

• varasem enesetapukatse (eriti juhul, kui see toimus hiljuti) või varasem või kestev masendus;
• eraldumine, kõrvaletõmbumine ja lootusetuse tunne;
• mõlemast soost homoseksuaalsed noored üritavad enesetappu sooritada kaks kuni kuus korda rohkem kui heteroseksuaalsed eakaaslased, eriti sel perioodil, kui nad varjavad oma kalduvust sõprade ja pere eest;
• varasemad kaotused või traumad (lahutus, surm), eriti füüsiline ja/või seksuaalne väärkohtlemine;
• liialdatud hõivatus seoses surmateemaga või teiste inimeste enesetapuga;
• varasem enesetapp perekonnas, muud pereprobleemid, eriti vanemate masendus ja narkomaania;
• planeerimine: kingib oma asju ära, mängib nugadega, riskib mõttetult – suured isiksusemuutused, võimalik narkootikumide tarbimine.
  /.../
  Maire Riis, MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm
  

Jaanus Rooba vastus

Peedu ravikeskus osale peedukatele ei meeldi

Mina olen Tartu Maarja Kooli direktor olnud 11 ja pool aastat ja räägin nüüd oma otsesest kogemusest lähtuvalt ja tahan öelda et Jüri-Tiit Soovere väide ja sellest tehtud järeldus:«Et niisuguste inimestega tekib paratamatult probleeme ja et näiteks Maarja koolist on toimetatud väga agressiivseid ja märatsevaid lapsi psühhiaatriakliinikusse, siis järelikult nad on ohtlikud» ei ole üldsegi mitte õige... Just praegu enne selle lause kirjutamist helistas mulle Tartu Maarja Kooli lapsevanem, kes hetkel seda artiklit ka luges ja nimetas Jüri-Tiit Soovere sõnavõtu selles artiklis vaimupuudega laste suhtes lausa laimuks. Ja lisas, et Jüri-Tiit Soovere peaks Maarja Kooli laste ees vabandama... Ma jätkan nüüd oma mõtetega. Maarja Kool on tegutsenud keset Tartu linna, tiheda liiklusega Puiestee tänava ääres, juba 15 aastat ja meil ei ole tekkinud märkimisväärseid probleeme naabritega ja kaaslinnlastega. Kui oleks probleemid olnud, siis ma peaksin ju nendest probleemidest kooli direktorina teadlik olema ja siis oleksid ka naabrid meie peale kaebekirju linnavalitsusele esitanud, mida ei ole aga juhtunud. Pigem on see piirkond tänu Maarja Kooli olemasolule muutunud inimsõbralikumkas ja sallivamaks. Kes natukenegi vaimupuude spetsiifikaga kokku on puutunud, võib öelda, et vaimupuudega inimesed on täiesti ohutud võrreldes näiteks kas või liiklushuligaanide, roolijoodikute või narkomaanidega, keda summa summarum on ka ühiskonnas hulga rohkem kui puudega inimesi.
Kuigi jah, Peedul plaanitav ettevõtmine on hoopis midagi muud kui on seda Maarja Kool ja Maarja Küla, mida allakirjutanud oma kirjas põhjendustena kasutavad. Ühe puhul on tegemist psüühiliste vajakajäämistega ja teisel puhul vaimupuudega. Täiesti erinevad spetsiifikad. See selleks...

On kahetsusväärne et Jüri-Tiit Soovere on Anne Daniel-Karlseni suhtes võiks öelda lausa pahatahtlik, kui on kirjas:

«Jutud paljude töökohtade loomisest ei vasta tema meelest samuti tõele, sest niisugune asutus vajab eriharidusega spetsialiste, keda Peedul paraku ei leidu. «Arvatavasti ainukesena saab mugava kodulähedase töökoha ravikeskuse loomise idee autor,» ütleb ta.»

Anne Daniel-Karlsenil oleks Norras, kus ta lastepsühhiaatrina tööd tegi, väga mugav elada ja töötada ning Eesti vastavate palkadega võrreldes 3-4 korda suuremat sissetulekut saada. Ta ei valinud mugavat ja tasuvat elu Norras, vaid tuli missioonitundest Eestisse, et ka siin luua midagi tõeliselt inimlikku ja euroopalikku.

Antud artikli põhjal võib öelda, et selle protestikirja autorid on kahjuks lihtsalt teadmatusest hirmu all. Selline kiri oleks sobinud väga hästi aastasse 1985, kui tõesti Nõukogude Liidus kõik nn. «normaalsusest» erinevad inimesed «ära peideti» suletud ja kõrvalistesse erihoolekandeasutustesse. Kui neid näha ei olnud, siis ka valdav enamus ei teadnud sellistest inimestest midagi ja teadmatus tekitab teadupärast hirmu. See hirm oli aga nõukogude ühiskonnale just nimelt vajalik, et inimesi vaos hoida «normaalsuse piirides» truualamlike kommunismiehitajatena.

Küsimus nüüd on üldistatud siin selles: kas me tahame elada ja luua Eestist avatud ja vaba euroopalikku ühiskonda või tahame suletud ühiskonda, kus inimesed elavad hirmu paine all, kus puudub vaba initsiatiiv, kus lohiseb kroonu köis ja kus hirmu all olles veeretatakse kõik riigi kaela?

Ühiskond on tervik ja igal inimesel on oma koht päikse all. Aga samas absoluutselt iga inimene võib muutuda õnnetuse tagajärjel psüühilise häirega või puudega inimeseks. Näiteks võib ka täiesti tervetel vanematel sündida psüühilise häirega või puudega laps? Kes meist tahaks, et meid õnnetuse tagajärjel ühiskonnas tõrjutuks muudetaks? Või kas me tahame seda, et meie last tõrjutaks ühiskonnast «välja» kui tal psüühilised probleemid? Väga hästi on öelnud Elva linnapea: «Märkamist ja psühholoogilist tuge vajav laps võib elada juba praegu Peedul. Meie ülesanne on jõuda temani enne, kui ta endalt elu võtta üritab.» Just nimelt võtab üks noor inimene, keda on kogu ühiskonnale tuleviku hüvanguks vaja, endalt elu just sellepärast, et ta tunneb end tõrjutuna või on ta tõepoolest täiskasvanud inimeste hoolitsuseta jäänud. Peedul plaanitav ettevõtmine ongi mõeldus selleks, et aidata noori tagasi tavapärasestesse suhtesse teiste inimestega, nii noorte kui vanadega. See ettevõtmine muudaks Peedu praegusest veel tunduvalt inimväärsemaks ja elamisväärsemaks paigaks, sest luuakse koht kus tõeliselt hoolitakse inimestest...

Kas lugupeetud pöördumise autorid soovivad tõrjutud inimesteks saada, või soovivad nad, et nende lähedasi tõrjutaks, nagu olid nõukogude ajal tõrjutud inimesed, kellele ei antud võimalust inimväärselt elada koos teiste inimestega? Ma arvan et mitte...

Seisukohti

Urmas Oras, peedulane:
Esiteks arvan, et see võib kujutada ohtu mu kodu turvalisusele. Seda ei oska ju keegi täpselt ette näha ja selle välistamine on minu meelest võimatu. See võib sundida mind oma krunti tarastama (hetkel on aed vaid ühes küljes ja seegi tänu naabritele) ehk raha kulutama.
Teiseks ei taha ma oma isekusega olla takistuseks sellele õilsale ettevõtmisele. Usaldan Anne Daniel-Karlseni asjatundlikkust täielikult ja usun, et kui ta suudab leida usaldust finantseerijate silmis ning luua tugeva tiimi, saame olulise ja Eesti kontekstis ainulaadse hooldus-haridusasutuse.
Kolmandaks oleks see kasuks Peedu arengule - teise tööandja näol (lasteaia kõrval). Vahest looks see soodsa pinnase ka kaupluse taastekkimiseks.

Ilmar Särg, peedulane:
Peedu rahvale on plaani tutvustatud Peedu Korraldusseltsi aruande–valimiskoosolekul Anne Danieli enda poolt. Idee oli uus ja võeti teadmiseks. Vastuväiteid ei esitatud. Isiklikult arvan, et idee on teostust väärt.

Edith Groote, peedulane:
Mina toetan seda väga. Olen ise töötanud õpetajana ja näinud ka niisuguseid õpilasi, kes vajavad enam tuge ja hoolt. Anne Daniel-Karlsen on Tartu Maarja Kooli loomisega juba peaaegu imet teinud ja mul pole põhjust kahelda, et selline ime võib sündida ka nüüd. Tal on palju kogemusi ja veenev pilt sellest, mis tulevases keskuses teoks saab. Kindlasti tekib selliseid keskusi lisaks, kui esimene toimima hakkab. Peedu on armas ja vaikne roheline külake (ehkki kirjas linnaosana). On tore, kui just siin kohtuvad vana auväärne maja ja noored, kes seda maja vajavad.
Lugesin Mari Tarandi mälestusi Juhan Viidingust ja mõtlesin, et võib-olla just niisugust ravi vajanuks ka Viiding oma õrnas puberteedieas.
"Õhtulehes" kirjeldatud Juhaniga aga olen ma isiklikult kokku puutunud ja tema praegune olukord teeb mulle väga haiget.

Reno Laidre, Elva linnapea:
Kõik me tahame, et Elva linn areneks ja Elva linnas oleks hea elada. Peedulased on pikki aastaid otsinud lahendust olukorrale, kus suure ajaloolise väärtusega kirjanike majad seisavad kasutuna ja lagunevad. Varem väljapakutud erinevatest ideedest ei ole aga kahjuks ükski hetkel reaalsuseks saamas, ent Anne Daniel-Karlsen mõte rajada Peedule miljööteraapiakeskus on sedavõrd hea ja hetkel paljudelt peedulastelt tuge saanud idee, et selle realiseerumise eest tuleb võidelda. Elva linn kui projekti partner saab toetada peamiselt tööga suhtlemisel nii kohalike elanike kui teiste osapooltega selleks, et idee ellu viia, olulist rahalist panust lähiaastatel linn panna ei suuda. Esialgsed keskuse eelarvekavad näevad ette, et sealne teenus saab olema väga vajalik ja eksklusiivne ning minu arvates peaks olema kindlasti riigipoolselt kas siis läbi sotsiaalministeeriumi või haridus- ja teadusministeeriumi rahastatud.