et oma last aidata – aga nad ei oska. Ega peagi! Ükski ema ei peaks olema terapeut. Kui anoreksiaga noor tahab jääda järjest läbipaistvamaks, nii, et lõpuks päris ära kaduda. Kui psühhoosis lapse maailm on nii kildudeks, et miski ei seisa enam koos, kui mikroobidekartuses olev sundmõtetes noor veedab päevi ja nädalaid lõputult end pestes ja pestes, justkui tahtes kogu maailma räpasust endalt maha küürida. Kui keegi täiskasvanu, veel hullem pereleiige on vägivallatsenud noore keha ja hinge kallal, jättes talle parandamatu haava, mis on kustutanud usu inimestesse, jätnud ainult soovi sellest elust lahkuda? Kuidas teda ema või isana aidata?
Vanemad on ahastuses, õpetajad näevad noore inimese muutumist, teadmata, kuidas teda toetada. Arstide koostöö lastevanematega, koostöö kooliga – need on ennetustöö võtmesõnad. Sama oluline, või ehk olulisemgi haiglaravist on püüda ennetada haiglasse sattumist – või aidata neid, kes haiglast juba diagnoosi saanud ja tagasi ühiskonda saadetud.
Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009
Kommentaare ei ole:
Uute kommentaaride lisamine on keelatud