Avalik kiri Peedu elanikele

Tahan korrigeerida väidet, et psühhilise probleemiga noored on kaasinimestele ohtlikud ja vägivaldsed oma poja näite varal. Neile on vaja armastust ja aksepteerimist, mitte äratõukamist. Lisan kirja Peedu elanikele ja kõigile asjast huvitatuile. Võin, kui vaja, ka ise Peedu elanike ees rääkida. Tervitades Merike Vingel

Mina olen ema, kellel on psüühikahäirega 28-aastane poeg. Ema, kes oli nõus rääkima ja avalikustama oma poja Juhan Vingeli lugu, 5. detsembri heategevuskontserdil Jaani kirikus. Minu poeg on ammu täiskasvanueas ja loodavast teraapiakeskusest temal enam kasu ei ole. Aga tegin seda lootuses, et teised emad ja pered, kes viibivad samasuguses olukorras kui meie tookord aastate eest, saavad tuge ja abi. Ei soovi kellelegi sellist muret, segadust ja arusaamatust, mis oli meil aastatel, kui mu poeg oli vanuses 10-17 aastat, sest niikaua kulus aega, et diagnoos saada, milleks oli Aspergeri sündroom. Aga täpsemalt on mu poja lugu kirjas 5. detsembri 2009 „Õhtulehes“ pealkirja all „Lapsstaarist autistiks: Juhan veedab päevi voodiserval istudes.“ Olen täiesti kindel, et kui tol ajal oleks olnud selline keskus, kus me oleksime võinud oma muredega pöörduda, kus oleks võinud peale lapse ka pere abi ja nõustamist saada, ei peaks ma olema praegu olukorras, kus pidin loobuma oma kutsetööst, mida 22 aastat tegin, sest mul oli valida, kas panen oma poja hooldekodusse või jään koju tema hooldajaks ja eestkostjaks. Valisin viimase, sest tutvudes hooldekodu olukorraga, kus on siiamaani nõukogulik süsteem, põhimõttel "paneme need hullud lihtsalt normaalsete inimeste silma alt ära", et nad ei häiriks, ei lubanud mu süda teda sinna panna.

Tänaseks olen viis kuud ainult poja hooldaja ja eestkostjana tegutsenud ja oskan rõõmustada iga pisikese edusammu üle, mida märkan, iga väikese naeratuse, iga uue väikese tahteavalduse üle. Sest põhiprobleem oli ja on olnud täielik elust isoleerumine, motivatsiooni puudumine - ei oleks uskunudki, et nii passiivselt ja ennasthävitavalt saab käituda.

Aga kinnitan teile, et mitte kunagi 28 aasta jooksul pole ta käitunud agressiivselt ega teisihävitavalt. Ta pole mitte kunagi kätt tõstnud kellegi vastu, ei võõraste ega omade vastu. Küll on aga mitmeid kordi tema kui teistest erineva suhtes vägivalda tarvitatud. Alates koolikiusamisest kuni selleni, et kampade, nn normaalsete noorte käest Tartu Annelinnas mitu korda peksa saanud. Kord, umbes 4-5 aastat tagasi, kui ta veel oli võimeline ise ringi liikuma, hääletas ta Tallinn-Tartu maanteel. Auto, kus oli neli noormeest, võttis ta peale, vedas teda öösel 4-5 tundi ringi ja viskas hiljem maantee äärde maha. Mis nad temaga teid - vägistasid, peksid - ei tea ma siiamaani, sest autistliku inimesena ei ole ta võimeline objektiivselt ohtlikke situatsioone hindama, ennast kaitsma ja enda eest rääkima, sellepärast polnud ka politsei poole võimalik pöörduda. Need on mõned näited sellest, kuidas ühiskond on minu poega kohelnud, sest oma teistmoodi ja endassetõmbunud olekuga ta lausa tõmbab vägivalda ligi.

Kallid Peedu elanikud,
ma väga loodan, et te mõistate, meie, selliste laste vanemate muret oma laste pärast, et te mõistate, kui raske ja arusaamatu on vaadata oma lapse ühiskonnast irdumist ja oma hirmude ja murede maailma kapseldumist. Peedule kavandatav teraapiakeskus oleks tõeline pilootprojekt Eestis inimeste vaimse tervise parandamisel. Kui seda teha noores eas, vanuses 12-18, on tulemus tõenäoliselt jääv ja on loota, et me saame mitmed andekad ja targad tulevased ühiskonnaliikmed, kellel on lihtsalt vaja abi oma hingehädadest üle saada, ühiskonnale tagasi võita.

Lugupidamisega,
Merike Vingel