Alliku villa

Kristo Kooskora kursuseprojekt
mai 2010

Peedulaste koosolek 7.02.2010

Protokoll

/.../ J.-T. Soovere loeb ette endise kauaaegse Peedu elaniku O. Lello kirja, mida soovitakse lisada protokollile. Alo Pettai annab kahe Peedu elaniku, Vello Laanoja, aadressiga Ristiku 10 ja Gunnar Kaldmaa, aadressiga Põhja pst, 14 avaldused, kes ise ei saanud koosolekul osaleda. Kumbki ei poolda ravikeskuse rajamist Peedule, Vapramäe tn. 9/11/13, mida nad oma avalduses kinnitavad. Lisatakse protokollile.

Lisa: O. Lello kiri

Liitun pooldajatega

Tekst manuses.

Kristo Kooskora,

Elva linna kodanik,

Eesti Kunstiakadeemia Kunstikultuuri teaduskonna
Muinsuskaitse ja restaureerimise II kursuse tudeng

Miks just Peedule? Aga miks ka mitte.

● Kuna see lihtsalt on nii, et ainulaadse ettevalmistusega ja eelnevate kogemusega spetsialist on seal olemas. Jah, tõepoolest võiks ta elada mugavalt, suurema palga juures Norras, aga nõnda läheksid tema erialased oskused hoopis välismaiste inimeste edendamiseks. Kas me seda tahaksime..? Osakem Eestis siiski hinnata, et on selline ainulaadne spetsialist siia tulnud ja tahab midagi Eesti noorte, seega Eesti ühiskonna jaoks ära teha, edendada.
● Peedu on piisavalt lähedal ja piisavalt hea ühistranspordi võimalus ülikoolilinnale Tartule, kust saaks sobivaid töötajaid leida.
● Peedul on tõesti tasakaalustava mõjuga loodus. Lähedal kaunite metsadega Vapramägi jne. Kõike seda looduse rikkust ei saa ju peedulased täielikult enda omandiks niikuinii pidada (teen igal kevadel ja sügisel looduseskäigu päeva, alustades just Peedult, ületades veskitammi ja lõpetades Vapramäega).
● Ajaloolise väärtuse ja kuulsusega majad saaksid tõepoolest lõpuks ometi korda. Kirjanikemaja kompleks säiliks tõesti kompleksina. Jääks ühiskondlikku kasutusse.

Ja mulle jääb mulje plaanitavast asutusest kuidagi sarnasus sanatooriumiga. Kuid kes kardaks elada santooriumi läheduses. Kus langeksid naaberkruntide hinnad just tänu sanatooriumi lähedusele…!? Ei ole selliseid juhutmeid kuulnud.

Sinna ei ole ju plaanis ägedaid haigeid saata. Näiteks kopsupõletikuga patsienti ei saadeta sanatooriumisse end kosutama. Selle jaoks on kodune ravirežiim või lausa haiglaravi. Enda kosutamiseks ja tervise tugevdamiseks on küll ka kopsupõletiku järgselt mõttekas kasutada enda tugevdamist sanatooriumis viibimisega.

Sarnaselt olekski mõeldud plaanitavasse asutusse just need , kel pole ägedat seisundit (ägedaid seisundid ravitakse loomulikult selleks ettenähtud haiglates). Vaid just sellised noored, kes vajavad veidi tasakaalustava looduse mõju ja häid spetsialiste, et kergekujulisest nukrameelsusseisundist või näiteks ärevusest üle saada. Neid nukravõitu ja niigi kartlikke noori inimesi ei tasu küll karta. Ka nemad vajavad endale sanatooriumilaadset turgutust.

Elen Rekand Tartust

Toetusavaldus

Tere!

Olen Peedu elanik ja sain Teie selgituskirja ravikodu kohta. Kahjuks ei olnud võimalik koosolekule tulla. Kuid tahan siiski teada anda, et pooldan igati Teie ettevõtmist! Peedul on tõesti inimesi, kes saaksid lastega tegelda ja neile üht-teist õpetada. Ning lõppude lõpuks aitab see ettevõtmine vahepeal soikunud elu Peedule tagasi tuua. Kolisime ise siia 13 aastat tagasi ja siis oli see hoopis mõnusam elamise paik, kui praegu. Rongiliiklus oli tihe, töötas kauplus, lasteaed ja kool. Nii et TERE TULEMAST ja jõudu Teile oma idee ellu viia.

Lugupidamisega,
Ellen Napits
Ristiku 12

Pakkumine tohtritele

Tere! Pakun Teile lahendust. Lisatud.

Lugupidamisega,
Mati Tamm

Oleme väga nõus

Tere!

Meie, Peedu elanikud, oleme väga nõus ravikodu loomisega Peedule.

Soovere Tõnis
Soovere Eevi
Soovere Teet
Oberschneider Margit
Hindre Karin

Pakkumine Arult

Tere,

Kuulsime Teie huvist rajada lastega seotud ettevõtmine Peedule. Meie perele kuulub ajalooline koolimaja (ehitatud 1891) Arul, 7km Peedult, 27 km Tartust.



Kuna meie perel on käsil suur elukorralduse muutus, siis otsime oma kinnisvarale uut ja head peremeest. Kuna meie enda idee oli siduda maja tulevik lastega (alustasime juba projektide kirjutamisega), siis meil oleks südamest hea meel kui keegi seda jätkaks. Kui Teil on huvi, siis saadan Teile meelsasti lisainformatsioni.

Lugupidamisega ja alati parimat soovides,
Silver ja Merje Alttoa

Elva kirikuõpetaja Vallo Ehasalu vastus anonüümkirjale

Tundmatu autori kirja ennast saab lugeda siit.

Tere!

Mul on hea meel Teie kirjast. Eks see teema, koduümbrus ja mure sinna tulevate uute asjade pärast, ole mulle mõistetav teema. Minu kodukanti on kunagi ähvardanud tulla üks suur ja ohtlik asi, kunagi varem, nüüd on see unustusse vajumas.

Aga selle Peedu krundi ja majaga on minul oma seos. Kirikuõpetajatöö on minust teinud veidi midagi inseneri taolist. Olen käinud hooneid vaatamas ja leidnud, et need kutsuvad ehitama, kätt külge panema. Väga isikliku ja sügavalt läbielatud kogemuse kaudu tunnen seda, et renoveerimise ja rekonstrueerimisega pealehakkamine on suur algus.On ju teada, et Elva kesklinnas oli üks häviv maja, kogudus aga, mina selle sees, pani käed külge, nüüd on maja nagu uus, kuigi kaugeltki mitte valmis. On uued uksed ja aknad, uued seinad, osa katustki. On kelder ja uus krohv toaseintel. Niimoodi uuendatakse vanad majad.

Teiseks, minu kirikuõpetaja ameti pärast on probleemidega laste asutuste teema mulle tuttav. Olen ju ikka käinud vahel psühhiaatriahaiglas, ka kinnises osakonnas, näinud seal haigeid ja vähem haigeid, kuid abi vajavaid inimesi, olen olnud peielauas, mis oli organiseeritud sellise asutuse sööklas. Üks meie pühapäevakooliõpetajatest töötab Maarja koolis. Tean asutust, kus on koos ka sellised noored, kes on ohtlikud, vajavad järelvalvet, kes ei kontrolli ennast, kuid imetlevad ennast. Nad on lihtsameelsed ja arenematud.

Kuid Peedule rajatav asutus on ju ainult osa psühhiaatrilise ravi tööaladest, see, mis ei ole seotud arenematute laste hoiuga. See on hoopis enesehinnangu, söömishäiretega jne laste aitamine. On ju inimesi, kes kujutlevad, et olen ülekaaluline. On noori, kes tunnevad, mul ei ole julgust elada, kes nukrutsevad ja vaatavad kurvalt üksnes omaenese ette. Selliste noorte jaoks on see mõeldud.

Teie kirjas kirjutatud mure asutuse tuleviku pärast on arusaadav. Asutuse tulevikku ette teada on raske, millega tegeleme täna, millega viie aasta pärast, mida tellivad raha andjad. Kuid eks asutus ole huvitatud oma profiili hoidmisest. Oma ala fanaatik tahab teha oma ala.

Asutuse ohtude kohta võiksin öelda, et see asutus tegutseb, kui see tegutsema hakkab, ikkagi omal krundil. Kui soovite, siis võiksin ise võtta enda peale näiteks selle, et kutsun pooled kokku, uue asutuse ja Teie pere, ehitame talgutega Teie krundi ja asutuse krundi vahele ilusa aia. Kirjutan seda sellepärast, et kunagi ehitasin leerilastega Elva kiriku ette uue aia. See oleks tore talgutöö ja lisaks oma kodu tunnet mõlemale. See asutus ei kasvata liikluskoormust ega reosta põhjavett. Minu kodukanti taheti kord teha asutust, mis oleks reostanud põhjavett. Ja tookord võitlesin selle uustulnuka vastu tõepoolest nii, nagu teie praegugi võitlete. Saan ka teist aru.

Ma ei ole tundnud ka, et Anne oleks sattunud peedulaste viha alla. Olen nädala jooksul teinud kaks ja minu abikaasa ka kaks külastust Peedule, eile olin veel talgutööl peedulastega. Õhkkond on hea.

Teie kirja anonüümsus teeb mind veidi nõutuks. Eks kirikussegi tuleb vahel inimesi, kes tahavad istuda kirikupingis anonüümsena, kes tunnevad, et tutvumine kirikuõpetajaga on kirikupoolne pealetükkivus. Olen harjunud looma uusi tutvusi. See rikastab mind, ja tunnen end juba praegu rikka inimesena.

Tervitades, Vallo Ehasalu

Tere.

Soovin kogu südamest Peedu ravikodule ja Teile edu! Elva on mu kodulinn, vanemad elavad praegugi seal ja ka Peedu pole meile võõras. Kui 6.veebr pakane ära ei tapa, jõuan ehk kirikusse kontserdile ka.

Tervitab Maris Sarv-Kaasik

Kallid Peedu naabrid!

Lugege kirja ja olete väga oodatud avalikule arutelule, mis toimub Peedu koolimajas pühapäeval, 7. veebruaril kl. 15.


Ravikodu toetuseks toimub ka heategevuskontsert Elva kirikus laupäeval, 6. veebruaril kl. 16. Kontserdi juhatab sisse Elva kiriku õpetaja Vallo Ehasalu, esinejateks on Nõo kiriku meesansambel, Johansonid ja allakirjutanu.

Rohket osavõttu lootes, teie naaber,
Anne Daniel-Karlsen

Selliseid paiku, kuhu ohutult tulla, Eestis ei ole.

Selliseid teraapilisi asutusi, ravikodusid, kus noor saaks aasta või vajadusel paarigi jooksul kogenud terapeutide ja erialainimeste toel tagasi loomuliku elurütmi läbi õppimise, aiatöö, spordi, kunsti ja omaealistega suhtlemise, mis aitaks tal leida uuesti elumõtte.

Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009

Lapsevanemad püüavad teha kõik,

et oma last aidata – aga nad ei oska. Ega peagi! Ükski ema ei peaks olema terapeut. Kui anoreksiaga noor tahab jääda järjest läbipaistvamaks, nii, et lõpuks päris ära kaduda. Kui psühhoosis lapse maailm on nii kildudeks, et miski ei seisa enam koos, kui mikroobidekartuses olev sundmõtetes noor veedab päevi ja nädalaid lõputult end pestes ja pestes, justkui tahtes kogu maailma räpasust endalt maha küürida. Kui keegi täiskasvanu, veel hullem pereleiige on vägivallatsenud noore keha ja hinge kallal, jättes talle parandamatu haava, mis on kustutanud usu inimestesse, jätnud ainult soovi sellest elust lahkuda? Kuidas teda ema või isana aidata?

Vanemad on ahastuses, õpetajad näevad noore inimese muutumist, teadmata, kuidas teda toetada. Arstide koostöö lastevanematega, koostöö kooliga – need on ennetustöö võtmesõnad. Sama oluline, või ehk olulisemgi haiglaravist on püüda ennetada haiglasse sattumist – või aidata neid, kes haiglast juba diagnoosi saanud ja tagasi ühiskonda saadetud.

Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009

Kui teiste riikide lastepsühhiaatrid

keskenduvad sellele, mil viisil oleks kõige otstarbekam oma eriala edasi arendada, siis Eestis kulutavad laste ja noortega tegelevad psühhiaatrid juba aastaid oma energiat selle peale, et tulutult selgitada valitsusele vajadust see eriala alles luua. Eestis töötab umbes 20 arsti ja 20 kliinilist psühholoogi laste ja noorte psühhiaatria valdkonnas, Põhjamaades on see arv vastavalt 6 ja 8 korda suurem suhtes rahvaarvuga. Norras ollakse juba ammu mures, et erialainimeste koolitusse tuleb tulevikus kasvava vajaduse tõttu veelgi rohkem ressursse paigutada. Eestis aga rabelevad need vähesedki erialaarstid endal hinge seest, et haigla ellujäämiseks vajalikku rahalist summat teenida. Võimalikult lühikese ajaga, võimalikult rohkem patsiente. Kahju on, hirmus kahju on, nii nendest arstidest kui ka patsientidest ja nende vanematest.

Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009

Ei ole mõtet süüdistada ühiskonda,

et ta midagi ei tee, kui ta sellest probleemist teab vähe. Psühhiaatriahaiglas viibivaid patsiente kardetakse, nende probleeme peetakse erilisteks, hirmutavateks, kinniste uste taga hoidmist vajavateks. Ja muidugi on inimestel hirm. Kas need lapsed ja noored võivad olla ohtlikud? Kes nad üldse on? Vähesed ehk teavadki, et psüühiliste probleemide, psühhiaatriliste seisundite eest ei ole keegi kaitstud. See on elu üks osa. See ei toimu ainult haigla suletud uste taga. Me kõik võime elu ühel või teisel silmapilgul puutuda ise väga lähedalt selliste probleemidega kokku. Meeleolu kõikumised, depressiivsed tunded, sundmõtted, läbielatud šokielamus, psühhoosieelsed seisundid, autistlik eemaldumine, mõttekaos, ärevalt hüplev tundeelu… Keegi pole selle eest kaitstud.

Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009

Avalik kiri Peedu elanikele

Tahan korrigeerida väidet, et psühhilise probleemiga noored on kaasinimestele ohtlikud ja vägivaldsed oma poja näite varal. Neile on vaja armastust ja aksepteerimist, mitte äratõukamist. Lisan kirja Peedu elanikele ja kõigile asjast huvitatuile. Võin, kui vaja, ka ise Peedu elanike ees rääkida. Tervitades Merike Vingel

Mina olen ema, kellel on psüühikahäirega 28-aastane poeg. Ema, kes oli nõus rääkima ja avalikustama oma poja Juhan Vingeli lugu, 5. detsembri heategevuskontserdil Jaani kirikus. Minu poeg on ammu täiskasvanueas ja loodavast teraapiakeskusest temal enam kasu ei ole. Aga tegin seda lootuses, et teised emad ja pered, kes viibivad samasuguses olukorras kui meie tookord aastate eest, saavad tuge ja abi. Ei soovi kellelegi sellist muret, segadust ja arusaamatust, mis oli meil aastatel, kui mu poeg oli vanuses 10-17 aastat, sest niikaua kulus aega, et diagnoos saada, milleks oli Aspergeri sündroom. Aga täpsemalt on mu poja lugu kirjas 5. detsembri 2009 „Õhtulehes“ pealkirja all „Lapsstaarist autistiks: Juhan veedab päevi voodiserval istudes.“ Olen täiesti kindel, et kui tol ajal oleks olnud selline keskus, kus me oleksime võinud oma muredega pöörduda, kus oleks võinud peale lapse ka pere abi ja nõustamist saada, ei peaks ma olema praegu olukorras, kus pidin loobuma oma kutsetööst, mida 22 aastat tegin, sest mul oli valida, kas panen oma poja hooldekodusse või jään koju tema hooldajaks ja eestkostjaks. Valisin viimase, sest tutvudes hooldekodu olukorraga, kus on siiamaani nõukogulik süsteem, põhimõttel "paneme need hullud lihtsalt normaalsete inimeste silma alt ära", et nad ei häiriks, ei lubanud mu süda teda sinna panna.

Tänaseks olen viis kuud ainult poja hooldaja ja eestkostjana tegutsenud ja oskan rõõmustada iga pisikese edusammu üle, mida märkan, iga väikese naeratuse, iga uue väikese tahteavalduse üle. Sest põhiprobleem oli ja on olnud täielik elust isoleerumine, motivatsiooni puudumine - ei oleks uskunudki, et nii passiivselt ja ennasthävitavalt saab käituda.

Aga kinnitan teile, et mitte kunagi 28 aasta jooksul pole ta käitunud agressiivselt ega teisihävitavalt. Ta pole mitte kunagi kätt tõstnud kellegi vastu, ei võõraste ega omade vastu. Küll on aga mitmeid kordi tema kui teistest erineva suhtes vägivalda tarvitatud. Alates koolikiusamisest kuni selleni, et kampade, nn normaalsete noorte käest Tartu Annelinnas mitu korda peksa saanud. Kord, umbes 4-5 aastat tagasi, kui ta veel oli võimeline ise ringi liikuma, hääletas ta Tallinn-Tartu maanteel. Auto, kus oli neli noormeest, võttis ta peale, vedas teda öösel 4-5 tundi ringi ja viskas hiljem maantee äärde maha. Mis nad temaga teid - vägistasid, peksid - ei tea ma siiamaani, sest autistliku inimesena ei ole ta võimeline objektiivselt ohtlikke situatsioone hindama, ennast kaitsma ja enda eest rääkima, sellepärast polnud ka politsei poole võimalik pöörduda. Need on mõned näited sellest, kuidas ühiskond on minu poega kohelnud, sest oma teistmoodi ja endassetõmbunud olekuga ta lausa tõmbab vägivalda ligi.

Kallid Peedu elanikud,
ma väga loodan, et te mõistate, meie, selliste laste vanemate muret oma laste pärast, et te mõistate, kui raske ja arusaamatu on vaadata oma lapse ühiskonnast irdumist ja oma hirmude ja murede maailma kapseldumist. Peedule kavandatav teraapiakeskus oleks tõeline pilootprojekt Eestis inimeste vaimse tervise parandamisel. Kui seda teha noores eas, vanuses 12-18, on tulemus tõenäoliselt jääv ja on loota, et me saame mitmed andekad ja targad tulevased ühiskonnaliikmed, kellel on lihtsalt vaja abi oma hingehädadest üle saada, ühiskonnale tagasi võita.

Lugupidamisega,
Merike Vingel

Kui enam ei oska elada..

/.../ Uuringud on näidanud, et pole kerge aimata, millised lapsed ja noored kuuluvad enesetapu riskigruppi. Ligi pooltel neist, kes endalt enne kuueteistkümnendat eluaastat elu võtavad, ei ole psühhiaatrilist haigust diagnoositud. Mitmed enesetapud võivad vanemate, sõprade ning õdede-vendade jaoks tulla kui välk selgest taevast. On siiski selgeks tehtud, et esimesed kuud peale sõbra surma läbi enesetapu tähendavad suurenenud masenduse- ja enesetapuriski sõpruskonna seas. See kehtib eriti juhul, kui sõbrad kuuluvad alkoholi ja narkootikume tarbivasse keskkonda.

Risk on suurim teismeeas, kuid enesetappe esineb ka nooremate laste seas. Enesetapp on neli korda tavalisem poiste kui tüdrukute seas. Eriliseks riskigrupiks on üle viieteistkümneaastased poisid.

Suurenenud enesetapuriskiga seondatavate faktorite hulka kuuluvad:

• varasem enesetapukatse (eriti juhul, kui see toimus hiljuti) või varasem või kestev masendus;
• eraldumine, kõrvaletõmbumine ja lootusetuse tunne;
• mõlemast soost homoseksuaalsed noored üritavad enesetappu sooritada kaks kuni kuus korda rohkem kui heteroseksuaalsed eakaaslased, eriti sel perioodil, kui nad varjavad oma kalduvust sõprade ja pere eest;
• varasemad kaotused või traumad (lahutus, surm), eriti füüsiline ja/või seksuaalne väärkohtlemine;
• liialdatud hõivatus seoses surmateemaga või teiste inimeste enesetapuga;
• varasem enesetapp perekonnas, muud pereprobleemid, eriti vanemate masendus ja narkomaania;
• planeerimine: kingib oma asju ära, mängib nugadega, riskib mõttetult – suured isiksusemuutused, võimalik narkootikumide tarbimine.
  /.../
  Maire Riis, MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm
  

Jaanus Rooba vastus

Peedu ravikeskus osale peedukatele ei meeldi

Mina olen Tartu Maarja Kooli direktor olnud 11 ja pool aastat ja räägin nüüd oma otsesest kogemusest lähtuvalt ja tahan öelda et Jüri-Tiit Soovere väide ja sellest tehtud järeldus:«Et niisuguste inimestega tekib paratamatult probleeme ja et näiteks Maarja koolist on toimetatud väga agressiivseid ja märatsevaid lapsi psühhiaatriakliinikusse, siis järelikult nad on ohtlikud» ei ole üldsegi mitte õige... Just praegu enne selle lause kirjutamist helistas mulle Tartu Maarja Kooli lapsevanem, kes hetkel seda artiklit ka luges ja nimetas Jüri-Tiit Soovere sõnavõtu selles artiklis vaimupuudega laste suhtes lausa laimuks. Ja lisas, et Jüri-Tiit Soovere peaks Maarja Kooli laste ees vabandama... Ma jätkan nüüd oma mõtetega. Maarja Kool on tegutsenud keset Tartu linna, tiheda liiklusega Puiestee tänava ääres, juba 15 aastat ja meil ei ole tekkinud märkimisväärseid probleeme naabritega ja kaaslinnlastega. Kui oleks probleemid olnud, siis ma peaksin ju nendest probleemidest kooli direktorina teadlik olema ja siis oleksid ka naabrid meie peale kaebekirju linnavalitsusele esitanud, mida ei ole aga juhtunud. Pigem on see piirkond tänu Maarja Kooli olemasolule muutunud inimsõbralikumkas ja sallivamaks. Kes natukenegi vaimupuude spetsiifikaga kokku on puutunud, võib öelda, et vaimupuudega inimesed on täiesti ohutud võrreldes näiteks kas või liiklushuligaanide, roolijoodikute või narkomaanidega, keda summa summarum on ka ühiskonnas hulga rohkem kui puudega inimesi.
Kuigi jah, Peedul plaanitav ettevõtmine on hoopis midagi muud kui on seda Maarja Kool ja Maarja Küla, mida allakirjutanud oma kirjas põhjendustena kasutavad. Ühe puhul on tegemist psüühiliste vajakajäämistega ja teisel puhul vaimupuudega. Täiesti erinevad spetsiifikad. See selleks...

On kahetsusväärne et Jüri-Tiit Soovere on Anne Daniel-Karlseni suhtes võiks öelda lausa pahatahtlik, kui on kirjas:

«Jutud paljude töökohtade loomisest ei vasta tema meelest samuti tõele, sest niisugune asutus vajab eriharidusega spetsialiste, keda Peedul paraku ei leidu. «Arvatavasti ainukesena saab mugava kodulähedase töökoha ravikeskuse loomise idee autor,» ütleb ta.»

Anne Daniel-Karlsenil oleks Norras, kus ta lastepsühhiaatrina tööd tegi, väga mugav elada ja töötada ning Eesti vastavate palkadega võrreldes 3-4 korda suuremat sissetulekut saada. Ta ei valinud mugavat ja tasuvat elu Norras, vaid tuli missioonitundest Eestisse, et ka siin luua midagi tõeliselt inimlikku ja euroopalikku.

Antud artikli põhjal võib öelda, et selle protestikirja autorid on kahjuks lihtsalt teadmatusest hirmu all. Selline kiri oleks sobinud väga hästi aastasse 1985, kui tõesti Nõukogude Liidus kõik nn. «normaalsusest» erinevad inimesed «ära peideti» suletud ja kõrvalistesse erihoolekandeasutustesse. Kui neid näha ei olnud, siis ka valdav enamus ei teadnud sellistest inimestest midagi ja teadmatus tekitab teadupärast hirmu. See hirm oli aga nõukogude ühiskonnale just nimelt vajalik, et inimesi vaos hoida «normaalsuse piirides» truualamlike kommunismiehitajatena.

Küsimus nüüd on üldistatud siin selles: kas me tahame elada ja luua Eestist avatud ja vaba euroopalikku ühiskonda või tahame suletud ühiskonda, kus inimesed elavad hirmu paine all, kus puudub vaba initsiatiiv, kus lohiseb kroonu köis ja kus hirmu all olles veeretatakse kõik riigi kaela?

Ühiskond on tervik ja igal inimesel on oma koht päikse all. Aga samas absoluutselt iga inimene võib muutuda õnnetuse tagajärjel psüühilise häirega või puudega inimeseks. Näiteks võib ka täiesti tervetel vanematel sündida psüühilise häirega või puudega laps? Kes meist tahaks, et meid õnnetuse tagajärjel ühiskonnas tõrjutuks muudetaks? Või kas me tahame seda, et meie last tõrjutaks ühiskonnast «välja» kui tal psüühilised probleemid? Väga hästi on öelnud Elva linnapea: «Märkamist ja psühholoogilist tuge vajav laps võib elada juba praegu Peedul. Meie ülesanne on jõuda temani enne, kui ta endalt elu võtta üritab.» Just nimelt võtab üks noor inimene, keda on kogu ühiskonnale tuleviku hüvanguks vaja, endalt elu just sellepärast, et ta tunneb end tõrjutuna või on ta tõepoolest täiskasvanud inimeste hoolitsuseta jäänud. Peedul plaanitav ettevõtmine ongi mõeldus selleks, et aidata noori tagasi tavapärasestesse suhtesse teiste inimestega, nii noorte kui vanadega. See ettevõtmine muudaks Peedu praegusest veel tunduvalt inimväärsemaks ja elamisväärsemaks paigaks, sest luuakse koht kus tõeliselt hoolitakse inimestest...

Kas lugupeetud pöördumise autorid soovivad tõrjutud inimesteks saada, või soovivad nad, et nende lähedasi tõrjutaks, nagu olid nõukogude ajal tõrjutud inimesed, kellele ei antud võimalust inimväärselt elada koos teiste inimestega? Ma arvan et mitte...

Seisukohti

Urmas Oras, peedulane:
Esiteks arvan, et see võib kujutada ohtu mu kodu turvalisusele. Seda ei oska ju keegi täpselt ette näha ja selle välistamine on minu meelest võimatu. See võib sundida mind oma krunti tarastama (hetkel on aed vaid ühes küljes ja seegi tänu naabritele) ehk raha kulutama.
Teiseks ei taha ma oma isekusega olla takistuseks sellele õilsale ettevõtmisele. Usaldan Anne Daniel-Karlseni asjatundlikkust täielikult ja usun, et kui ta suudab leida usaldust finantseerijate silmis ning luua tugeva tiimi, saame olulise ja Eesti kontekstis ainulaadse hooldus-haridusasutuse.
Kolmandaks oleks see kasuks Peedu arengule - teise tööandja näol (lasteaia kõrval). Vahest looks see soodsa pinnase ka kaupluse taastekkimiseks.

Ilmar Särg, peedulane:
Peedu rahvale on plaani tutvustatud Peedu Korraldusseltsi aruande–valimiskoosolekul Anne Danieli enda poolt. Idee oli uus ja võeti teadmiseks. Vastuväiteid ei esitatud. Isiklikult arvan, et idee on teostust väärt.

Edith Groote, peedulane:
Mina toetan seda väga. Olen ise töötanud õpetajana ja näinud ka niisuguseid õpilasi, kes vajavad enam tuge ja hoolt. Anne Daniel-Karlsen on Tartu Maarja Kooli loomisega juba peaaegu imet teinud ja mul pole põhjust kahelda, et selline ime võib sündida ka nüüd. Tal on palju kogemusi ja veenev pilt sellest, mis tulevases keskuses teoks saab. Kindlasti tekib selliseid keskusi lisaks, kui esimene toimima hakkab. Peedu on armas ja vaikne roheline külake (ehkki kirjas linnaosana). On tore, kui just siin kohtuvad vana auväärne maja ja noored, kes seda maja vajavad.
Lugesin Mari Tarandi mälestusi Juhan Viidingust ja mõtlesin, et võib-olla just niisugust ravi vajanuks ka Viiding oma õrnas puberteedieas.
"Õhtulehes" kirjeldatud Juhaniga aga olen ma isiklikult kokku puutunud ja tema praegune olukord teeb mulle väga haiget.

Reno Laidre, Elva linnapea:
Kõik me tahame, et Elva linn areneks ja Elva linnas oleks hea elada. Peedulased on pikki aastaid otsinud lahendust olukorrale, kus suure ajaloolise väärtusega kirjanike majad seisavad kasutuna ja lagunevad. Varem väljapakutud erinevatest ideedest ei ole aga kahjuks ükski hetkel reaalsuseks saamas, ent Anne Daniel-Karlsen mõte rajada Peedule miljööteraapiakeskus on sedavõrd hea ja hetkel paljudelt peedulastelt tuge saanud idee, et selle realiseerumise eest tuleb võidelda. Elva linn kui projekti partner saab toetada peamiselt tööga suhtlemisel nii kohalike elanike kui teiste osapooltega selleks, et idee ellu viia, olulist rahalist panust lähiaastatel linn panna ei suuda. Esialgsed keskuse eelarvekavad näevad ette, et sealne teenus saab olema väga vajalik ja eksklusiivne ning minu arvates peaks olema kindlasti riigipoolselt kas siis läbi sotsiaalministeeriumi või haridus- ja teadusministeeriumi rahastatud.