Peedu ravikeskus osale peedukatele ei meeldi
Mina olen Tartu Maarja Kooli direktor olnud 11 ja pool aastat ja räägin nüüd oma otsesest kogemusest lähtuvalt ja tahan öelda et Jüri-Tiit Soovere väide ja sellest tehtud järeldus:«Et niisuguste inimestega tekib paratamatult probleeme ja et näiteks Maarja koolist on toimetatud väga agressiivseid ja märatsevaid lapsi psühhiaatriakliinikusse, siis järelikult nad on ohtlikud» ei ole üldsegi mitte õige... Just praegu enne selle lause kirjutamist helistas mulle Tartu Maarja Kooli lapsevanem, kes hetkel seda artiklit ka luges ja nimetas Jüri-Tiit Soovere sõnavõtu selles artiklis vaimupuudega laste suhtes lausa laimuks. Ja lisas, et Jüri-Tiit Soovere peaks Maarja Kooli laste ees vabandama... Ma jätkan nüüd oma mõtetega. Maarja Kool on tegutsenud keset Tartu linna, tiheda liiklusega Puiestee tänava ääres, juba 15 aastat ja meil ei ole tekkinud märkimisväärseid probleeme naabritega ja kaaslinnlastega. Kui oleks probleemid olnud, siis ma peaksin ju nendest probleemidest kooli direktorina teadlik olema ja siis oleksid ka naabrid meie peale kaebekirju linnavalitsusele esitanud, mida ei ole aga juhtunud. Pigem on see piirkond tänu Maarja Kooli olemasolule muutunud inimsõbralikumkas ja sallivamaks. Kes natukenegi vaimupuude spetsiifikaga kokku on puutunud, võib öelda, et vaimupuudega inimesed on täiesti ohutud võrreldes näiteks kas või liiklushuligaanide, roolijoodikute või narkomaanidega, keda summa summarum on ka ühiskonnas hulga rohkem kui puudega inimesi.
Kuigi jah, Peedul plaanitav ettevõtmine on hoopis midagi muud kui on seda Maarja Kool ja Maarja Küla, mida allakirjutanud oma kirjas põhjendustena kasutavad. Ühe puhul on tegemist psüühiliste vajakajäämistega ja teisel puhul vaimupuudega. Täiesti erinevad spetsiifikad. See selleks...
On kahetsusväärne et Jüri-Tiit Soovere on Anne Daniel-Karlseni suhtes võiks öelda lausa pahatahtlik, kui on kirjas:
«Jutud paljude töökohtade loomisest ei vasta tema meelest samuti tõele, sest niisugune asutus vajab eriharidusega spetsialiste, keda Peedul paraku ei leidu. «Arvatavasti ainukesena saab mugava kodulähedase töökoha ravikeskuse loomise idee autor,» ütleb ta.»
Anne Daniel-Karlsenil oleks Norras, kus ta lastepsühhiaatrina tööd tegi, väga mugav elada ja töötada ning Eesti vastavate palkadega võrreldes 3-4 korda suuremat sissetulekut saada. Ta ei valinud mugavat ja tasuvat elu Norras, vaid tuli missioonitundest Eestisse, et ka siin luua midagi tõeliselt inimlikku ja euroopalikku.
Antud artikli põhjal võib öelda, et selle protestikirja autorid on kahjuks lihtsalt teadmatusest hirmu all. Selline kiri oleks sobinud väga hästi aastasse 1985, kui tõesti Nõukogude Liidus kõik nn. «normaalsusest» erinevad inimesed «ära peideti» suletud ja kõrvalistesse erihoolekandeasutustesse. Kui neid näha ei olnud, siis ka valdav enamus ei teadnud sellistest inimestest midagi ja teadmatus tekitab teadupärast hirmu. See hirm oli aga nõukogude ühiskonnale just nimelt vajalik, et inimesi vaos hoida «normaalsuse piirides» truualamlike kommunismiehitajatena.
Küsimus nüüd on üldistatud siin selles: kas me tahame elada ja luua Eestist avatud ja vaba euroopalikku ühiskonda või tahame suletud ühiskonda, kus inimesed elavad hirmu paine all, kus puudub vaba initsiatiiv, kus lohiseb kroonu köis ja kus hirmu all olles veeretatakse kõik riigi kaela?
Ühiskond on tervik ja igal inimesel on oma koht päikse all. Aga samas absoluutselt iga inimene võib muutuda õnnetuse tagajärjel psüühilise häirega või puudega inimeseks. Näiteks võib ka täiesti tervetel vanematel sündida psüühilise häirega või puudega laps? Kes meist tahaks, et meid õnnetuse tagajärjel ühiskonnas tõrjutuks muudetaks? Või kas me tahame seda, et meie last tõrjutaks ühiskonnast «välja» kui tal psüühilised probleemid? Väga hästi on öelnud Elva linnapea: «Märkamist ja psühholoogilist tuge vajav laps võib elada juba praegu Peedul. Meie ülesanne on jõuda temani enne, kui ta endalt elu võtta üritab.» Just nimelt võtab üks noor inimene, keda on kogu ühiskonnale tuleviku hüvanguks vaja, endalt elu just sellepärast, et ta tunneb end tõrjutuna või on ta tõepoolest täiskasvanud inimeste hoolitsuseta jäänud. Peedul plaanitav ettevõtmine ongi mõeldus selleks, et aidata noori tagasi tavapärasestesse suhtesse teiste inimestega, nii noorte kui vanadega. See ettevõtmine muudaks Peedu praegusest veel tunduvalt inimväärsemaks ja elamisväärsemaks paigaks, sest luuakse koht kus tõeliselt hoolitakse inimestest...
Kas lugupeetud pöördumise autorid soovivad tõrjutud inimesteks saada, või soovivad nad, et nende lähedasi tõrjutaks, nagu olid nõukogude ajal tõrjutud inimesed, kellele ei antud võimalust inimväärselt elada koos teiste inimestega? Ma arvan et mitte...
Mõtlemapanev.
VastaKustuta