Kui enam ei oska elada..

/.../ Uuringud on näidanud, et pole kerge aimata, millised lapsed ja noored kuuluvad enesetapu riskigruppi. Ligi pooltel neist, kes endalt enne kuueteistkümnendat eluaastat elu võtavad, ei ole psühhiaatrilist haigust diagnoositud. Mitmed enesetapud võivad vanemate, sõprade ning õdede-vendade jaoks tulla kui välk selgest taevast. On siiski selgeks tehtud, et esimesed kuud peale sõbra surma läbi enesetapu tähendavad suurenenud masenduse- ja enesetapuriski sõpruskonna seas. See kehtib eriti juhul, kui sõbrad kuuluvad alkoholi ja narkootikume tarbivasse keskkonda.

Risk on suurim teismeeas, kuid enesetappe esineb ka nooremate laste seas. Enesetapp on neli korda tavalisem poiste kui tüdrukute seas. Eriliseks riskigrupiks on üle viieteistkümneaastased poisid.

Suurenenud enesetapuriskiga seondatavate faktorite hulka kuuluvad:

• varasem enesetapukatse (eriti juhul, kui see toimus hiljuti) või varasem või kestev masendus;
• eraldumine, kõrvaletõmbumine ja lootusetuse tunne;
• mõlemast soost homoseksuaalsed noored üritavad enesetappu sooritada kaks kuni kuus korda rohkem kui heteroseksuaalsed eakaaslased, eriti sel perioodil, kui nad varjavad oma kalduvust sõprade ja pere eest;
• varasemad kaotused või traumad (lahutus, surm), eriti füüsiline ja/või seksuaalne väärkohtlemine;
• liialdatud hõivatus seoses surmateemaga või teiste inimeste enesetapuga;
• varasem enesetapp perekonnas, muud pereprobleemid, eriti vanemate masendus ja narkomaania;
• planeerimine: kingib oma asju ära, mängib nugadega, riskib mõttetult – suured isiksusemuutused, võimalik narkootikumide tarbimine.
  /.../
  Maire Riis, MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm