«Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest»

Teos kirjeldab lastele lähisuhtevägivalda ning annab nõu, kuidas sellest välja tulla. «See ilus raamat räägib valusatest asjadest, millega väikesed lapsed mõnikord oma kodus kokku puutuvad,» ütles raamatu konsultant, lastepsühhiaater Anne Daniel-Karlsen, kelle sõnul puudutab koduvägivald kõiki pereliikmeid ja lapsed vajavad täiskasvanute abi sellega toimetulekul. Lähisuhtevägivalla ohvritest naisi ja lapsi toetava Tähtvere avatud naistekeskuse välja antav raamat aitab koos juhendmaterjaliga lastele ja ühiskonnas laiemalt selgitada lähisuhtevägivallaga seonduvat. Raamatut trükitakse 4500 eksemplari – 3000 eesti keeles ja 1500 vene keeles – ning neid hakatakse jagama lastele tasuta.

Teose juurde kuulub ka metoodiline materjal, mille tutvustamiseks ja kasutamiseks korraldab Tähtvere avatud naistekeskus sügisel mitmeid seminare. Seminarid toimuvad Tallinnas, Tartus ja Narvas ning on mõeldud abistavate elukutsete esindajatele (psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, sotsiaaltöötajad, naiste varjupaikade töötajad).

Koolides tehakse kümme raamatuesitlust, kus lastele tutvustavad raamatut autor Juhani Püttsepp ja lastepsühhiaater Anne Daniel-Karlsen. Tähtvere naistekeskuses nõustamisel käinud lastele korraldatakse suvel pildi-jututuba, kus raamatu illustraatori Jarõna Ilo juhendamisel käsitletakse teemat kunstiteraapia vormis. Samasugune töötuba korraldatakse ka Narvas venekeelsena.

Lähisuhtevägivald

Lastepsühholoog miljööteraapiast: oluline on see, et üks täiskasvanu suudab ja jaksab noortesse uskuda

"Mõni laps on sundmõttesse kinni jäänud. Näiteks peab sada korda katsuma enne uksest väljumist linki. Eesmärk on suuta panna teda vähema arvu lingikatsumisega väljuma. Seda tehakse oma isikust lähtuva toe ja jõuga. Jah, ma toetan sind, et sa suudad seda. Nüüd lähme välja, nüüd sa oled katsunud 50 korda. Üks täiskasvanu suudab ja jaksab uskuda. Kuidas seda teha, on kunst – miljööteraapiline kunst," toob piltliku näite lastepsühholoog Anne Daniel-Karlsen, mida kujutab endast miljööteraapia.

Tegemist on teenusega, mis on mõeldud keerulise probleemistikuga lastele, kellel on diagnoositud psüühikahäired ja kellele olemasolevad tugimeetmed pole vajalikul määral mõjunud. Miljööteraapilise kodu rajamiseks Tartus on tehtud ettevalmistusi pikalt, kuid koos ööbimisega hakkas see funktsioneerima novembri keskpaigas.

"Oluline on, et usaldus, tasakaal, enesekindlus ja rahu tekiksid. See on tegelikult miljööteraapia suurimaid eesmärke. Et keskkonnaga luua tingimused ja üldse eluga edasi minna," sõnab Daniel-Karlsen.

Praegu on miljööteraapias kaks last

Miljööteraapilises kodus saab korraga elada kuni viis noort, kuid praegu on Tartu kodus vaid kaks 12-aastast noormeest. Lapsi valitakse välja Tartu Herbert Masingu koolist.

"Ma ei tea, kui palju lapsi vajaks sealt neid viit kohta. Vähemalt kümme korda on neid rohkem," ütleb Daniel-Karlsen. "Kui me võtame ühed lapsed täna sinna vastu ja ülehomme tuleb veel üks keerulisem lugu... Me ei saa nendele esimestele öelda, et kõndige nüüd minema. Kes tulid, need jäävad."

Tartu Herbert Masingu direktrissi Tiina Kallavuse sõnul on ootel kümned lapsed, kuid valikusse satuvad need, kellega pole muud vahendid toiminud.

"Paljud helistavad ja küsivad, kas saab sellele teenusele. Vaatamata, et sellest pole palju räägitud ja teda ei ole reklaamitud. Vajadus üle Eesti on suur, aga kahjuks kohtade arv piiratud," kinnitab Kallavus. Keskmiselt on noored miljööteraapilises kodus umbes aasta.

"Sageli on nendel noortel ikkagi probleemirägastik kahjuks jõudnud sinnamaani, et on haaratud nii kodu kui ka kool – kuhu laps lihtsalt tihti ei jõua, ükskõik, milliseid ponnistusi on tehtud," räägib Daniel-Karlsen. Tiina Kallavus lisab, et isegi kui laps jõuab kooli, ei tee ta tavaliselt seda, mida peaks. "Ta on nii segaduses, tal on nii suured raskused oma olemiste ja tegemistega. Rääkimata õppimisest," selgitab Kallavus.

"Tegelikult muutub mõttetuks õppida üks pluss ühte, kui sa tegelikult muretsed sellepärast, kas ema jääb isa agressiivsuse käes ellu või mitte. Prioriteedid on teised," lisab Daniel-Karlsen.

Siiski toonitab ta, et alati ei pea olema pahatahtlikkus vanemate poolt. "On ka olukordi, kus on vanem püüdnud, aga ta ei oska. Aitamine nõuab meeskonnatööd. Miljööteraapia on meeskonnatöö – et kõik oleks läbi mõeldud, millised on lühemad perspektiivid, millised pikemad selle lapse toetamisel. Aidatakse oma isikust lähtuvalt, kuid lapse vajadusi silmas pidades," jutustab Daniel-Karlsen.

Lastega koos elavad vahetustega mitu terapeuti. Daniel-Karlsen leiab, et kõige olulisemaks kriteeriumiks inimeste valikul on väga sügav tahe noori aidata.


Elatakse igapäevast elu

Lastega elatakse miljööteraapilises kodus esmaspäevast reedeni igapäevast elu. "Nagu peaks tema päev kulgema: üles ärkama, hambad pesema, kooliasjad kokku panema, hommikust sööma ja kooli minema. Pärast kooli siis aega sisustama nõnda, et ta ei istuks ainult arvutis. Miljööteraapias õpetatakse ja toetatakse last igapäevaelus toime tulema," selgitab lastepsühholoog.

"Näiteks kodus on lapsel olnud probleem, et ta ei ärka. Ema on kuid püüdnud last üles saada, kuid vastu tuleb lausprotest. Kuni sinnamaani, et isa kallab ämbritäie vett kaela. Sealt tuleb aga rohkem protesti," toob lastepsühholoog ühe näite, mis probleemidega miljööteraapias maadeldakse.

Või siis ärkab laps iga päev liiga vara ning ei saa und, sest tal on sügav depressioon. "Ta hakkab kerima oma õudusmõtetes nii kaua, kuni nad halvavad ta täielikult. Iga probleemiga noore päev võib alata täiesti erinevalt. Selleks ongi vaja terapeuti juurde, et iga lapse probleemist lähtuvalt tegutsetaks," lisab ta.

Laps läheb oma päriskoju vaid nädalavahetustel ning vanemad ei käi reeglina nädala sees külas. "Laps peab aru saama, et selles miljöös on tema jaoks teised täiskasvanud. Ja koolis on kolmandad. Need kõik kannavad erinevaid signaale ja toetusi," ütleb Kallavus.

Daniel-Karlsen lisab, et väga palju tegeletakse ka lapsevanematega – sest distantsilt nähakse ka oma vigu paremini.


Miljööteraapilisel kodul on ülioluline roll

Edusamme on juba ühe kuuga näha. "Laps, kes ei teadnud enne, mis on hambapesu, kes ei pesnud oma nõusid ja kes püüdis elust välja lülitada.. Juba see, et ta kõiki neid asju suudab ise juhtida, on kohutavalt suur edusamm tema elu jaoks. See muidugi ei puuduta ainult koristamist. Aga need on väikesed märgid, mis näitavad, et ta ärkab ellu," räägib Daniel-Karlsen.

"Lapsel on tekkimas arusaam, et selline tegevus, mida nimetatakse õppimiseks, kuulub igapäevelu juurde," lisab ka Kallavus.

Daniel-Karlsen toonitab, et nende eesmärgiks on teha kõik, et laps saaks ka koju naastes hakkama.

"Me teeme kõik, et ta saaks oma kodukohas hakkama. Mitte nii, et meiega on oaas, aga päris koju minnes kukub jälle kõik kokku," nendib ta.

Miljööteraapiliseks teenuseks on Daniel-Karlseni sõnul oluline see ruum, kus elatakse.

"Ehitusel on väga suur kaal miljööteraapias. Väga keeruline on saavutada toetavat keskkonda kusagil korteris või mingis teise funktsiooniga hoones. Ideaalvormis on see, et ta on loodud miljööteraapia teenuse jaoks," ütleb Daniel-Karlsen.

Kõnealune miljööteraapiline kodu selleks teenuseks siiski loodud ei ole – kasutusel on Masingu koolile kuuluv korter. Küll aga saadi laste kunstikooliga kaubale ning noored käisid ruumi kujundamas. "Kaheksa laupäeva hommikust õhtuni kujundasid noorelt noorele. Iga liigutus, mida nad tegid, oli läbi imbunud suurest soovist teist noort aidata. Ja seda on tunda – õhkkond on toetav," kiidab lastepsühholoog.

Liina Metsküla, Õhtuleht, 21. detsember 2014

Tulles Norrast ja olles Eestis. Lastepsühhiaatrina.

Eesti arstikoolituses ei eksisteerigi lastepsühhiaatriat kui eraldi eriala. Ka pole täpset ülevaadet, millise sagedusega ja milliseid psühhiaatrilisi haigusi Eesti laste ja noorte seas esineb. On vaid kõhutunne ja igal asjaga tegelema juhtunud spetsialistil oma kogemus. Hädasolijate jaoks määrab suuresti juhus, millist abi nad leiavad.

Anne Daniel-Karlsen on Tartu ülikooli haridusega lastearst. Norrasse elama ja tööle sattununa läbis ta seal pingelise lisakoolituse ja sai lastepsühhiaatriks. Nüüd on ta tagasi Eestis ning pakub oma oskusi ja ideid, aitamaks noortel vähemate katsumuste ja kadudega täiskasvanuks saada. Järgnevatel lehekülgedel räägib Anne, mida ta sai teada Norras, mida nägi tagasi tulles Eestis ja mis tal on plaanis.

Norra kuningriik on imeline maa. Psüühilise tervise kaitse sai seal alguse juba 1848. aastal, kui koostati väga humaanne vaimuhaigusseadus, mis oli 1961. aastal vastu võetud psühhiaatriaseaduse eelkäija. Loodi nn asüülid ehk varjupaigad, kuhu võis inimest saata vaid kuningliku kinnitusega ja autoriseeritud arsti järelevalve all. Kui kedagi taheti vastu tema tahtmist asüüli saata, pidi arst isiklikult hindama, kas seda on vaja teha haige enda tervise huvides või tahetakse seda ümbritsevate heaolu või korra tarbeks. Samal ajal moodustati kontrollkomisjonid, kel oli täpne ülevaade kõigist asüülis elavatest patsientidest.

Kõige selle aluseks oli humaanse kohtlemise nõue, mille sisuks oli seltskondliku kooselu põhimõte ja igaühe õigus tegevusele või tööle. 1935. aastal võeti vastu seadus neile, kes soovisid minna haiglasse vabatahtlikult. Laste ja noorte psühhiaatria on Norras omaette valdkonnana eksisteerinud juba 50 aastat. 1960. ja 1970. aastatel loodi üle kogu riigi laste ja noorte psühhiaatria polikliinikute võrk, kus suur osakaal on meeskonnatööl.

Kuidas on Eestis?

Mõned aastad tagasi viidi 16 Euroopa Liidu riigis läbi laste ja noorte vaimse tervise küsitlus. Sellest selgus, et Eesti on ainus liikmesriik, kel pole laste ja noorte psühhiaatriat kui eriala, ning üks väheseid, kel puudub täpne ülevaade selle sihtgrupi tervisehädadest.

Eesti on seejuures ka ainus, kelle riigipoolne rahaline toetus sellele valdkonnale on viimase 20 aasta jooksul püsinud samal tasemel või isegi langenud. Samas kui me iga päev puutume kokku ärevusttekitavalt rohkete teadetega noorte hinge- ja vaimuprobleemidest.

Kui teiste riikide lastepsühhiaatrid keskenduvad sellele, mil viisil oleks kõige otstarbekam oma eriala edasi arendada, siis Eestis on laste ja noortega tegelevad psühhiaatrid kulutanud juba aastaid energiat sellele, et tulutult selgitada valitsusele vajadust see eriala alles luua. Eestis töötab laste ja noorte psühhiaatria valdkonnas umbes 25–30 arsti ja ligikaudu sama palju kliinilisi psühholooge, põhjamaades on neid kuus ja kaheksa korda enam, kui suhestada nende hulk rahvaarvuga.

Norras ollakse juba ammu mures, et erialainimeste koolitusse peab hakkama kasvava vajaduse tõttu paigutama veel rohkem ressursse. Eestis aga rabelevad need vähesedki erialaarstid endal hinge seest, et haigla ellujäämiseks vajalikku raha haigekassalt välja teenida – sel moel, et teenindada tuleb võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju patsiente.

Keegi pole kaitstud

Ei ole mõtet süüdistada ühiskonda, et ta midagi ei tee, kui ta teab sellest probleemist vähe või ainult mõne üksiku nurga alt. Psühhiaatriahaiglas viibivaid patsiente kardetakse, nende probleeme peetakse erilisteks, erandlikeks ja hirmutavateks ning neid endid arvatakse olevat vaja hoida kinniste uste taga.

Tundmatu ees on alati hirm. Kas need lapsed ja noored võivad olla ohtlikud? Kes nad üldse on? Vähesed ehk teavad, et keegi ei ole psüü- hiliste probleemide, psühhiaatriliste seisundite eest kaitstud. See on üks elu osa. See ei toimu ainult haigla suletud uste taga. Me kõik võime ühel või teisel silmapilgul väga lähedalt selliste probleemidega kokku puutuda. Meeleolu kõikumine, depressiivsed tunded, sundmõtted, šokielamused, psühhoosieelsed seisundid, autistlik eemaldumine, mõttekaos, ärevalt hüplev tundeelu… Keegi pole kaitstud, igaühest võib saada abivajaja või abistaja.

Vanemad on ahastuses, õpetajad näevad noore inimese muutumist, teadmata, kuidas teda toetada. Koostöö lapsevanematega, koostöö kooliga – just need on ennetustöö võtmesõnad. Sama oluline või ehk olulisemgi kui haiglaravi on püüda ennetada haiglasse sattumist ning aidata neid, kes haiglast juba diagnoosi saanud ja tagasi ühiskonda saadetud.

Koostööd on vaja

Selliseid psüühilise tasakaalu ja elumõtte kaotanud noortele pikaajalist ravi ja toetust pakkuvaid paiku, kuhu ohutult tulla, aga Eestis ei ole. Selliseid teraapilisi asutusi, ravikodusid, kus noor saaks aasta või vajadusel pisut pikemalt abi kogenud terapeutide ja spetsialistide toel, pöördumaks siis tagasi loomulikku elurütmi. Seda tehakse õppimise, aiatöö, spordi, kunsti ja omaealistega suhtlemise kaudu, et leida uuesti elule mõte. Eestis seda kõike veel ei ole.

Tähtis oleks ühendada ühiskonna jõud, kogukonna ja spetsialistide jõud, kunstiinimeste jõud – et nad paneksid sellise lootuse kaotanud noore inimese jälle lootma. Et iga sellise noore kõrvale seisaksid abiandjad, kes oma isikuga suudaksid panna ta uskuma, et on mõtet elada, on mõtet otsida inimesi ja lahendusi oma elus.

Lastepsühhiaatri töö on ääretult vastutusrikas, sest ta peab aitama korraga last ja peret. Ei piisa ainu- üksi lapse peale mõtlemisest. Kui terapeut/abistaja jutustab perekonna jaoks lukku läinud loo mingis nihkes neile tagasi, tekivad äkitselt täiesti teised seosed. Abistaja oma vaataja jõuga saab peegeldada nii, et tema näeb.

Terapeudiks olemine on kui kunstnikuks olemine. Kui maalid, pead nägema korraga detaili ja üldist pilti. Nagu lill, kes reageerib valgusele, et pidevas muutumises leida see kõige õigem lähenemine, kõige õigem meetod, et edasi kasvada.

See on hirmus keeruline, aga ka hirmus põnev. Kõige huvitavam elukutse! Aga ka kõige vastutusrikkam, sest sind on lubatud nii lähedale, südamikuni.

Ma väga tihti tänan oma patsiente loa eest olla nende südamikule nii lähedal – nad ei tohiks kunagi jääda tundega, et neid on avali kistud ja jäetud.

Anne Daniel-Karlsen

Puutepunktid nr 15 (veebruar 2013) - Vedur

Lapsed õpivad, kuidas teha heategu?


19.mail kell 11.00 – 15.00 toimub Antoniuse õuel (Lutsu 5) Tartu erakoolide päeva raames heategevuslik kontsert ja laat „Hoiame ja hoolime“, millega kogutakse toetust Peedule rajatava Noorte Miljööteraapia Keskuse heaks.

Heategevuslikul kontserdil esinevad kõigi koolide laululapsed, ansambel Triskele ja laulja Triinu Taul. Laadal müüvad lapsed ja lapsevanemad omatehtud käsitööd ja muud kaupa. Lisaks toimuvad õnneloos, õpikojad, näomaalingud ja fotografeerimine koos loomadega. Päevajuht on Tormi Kevvai.

Kogu sündmus kannab heategevuslikku eesmärki. Toetust kogutakse Peedule rajatava Noorte Miljööteraapia Keskuse heaks. Sündmuse õnnestumiseks on oma toetuse andnud Tartu Kultuurkapital ja Tartu linn.

Töötubade osavõtutasu ning laada müügitulu annetatakse heategevuslikul eesmärgil MTÜ Laste Ravikodu Seltsile, kes rajab Peedule Noorte Miljööteraapia Keskuse 12-18-aastastele lastele. Keskuses saavad lapsed professionaalset abi terapeutidelt (nt depressiivsuse, söömishäirete, ärevuse, hirmude jms tõttu).

Rajatava keskuse toetuseks heategevusliku kontserdi ja laada korraldamise käigus õpivad erakoolide lapsed, kuidas oma tegevustega on võimalik aidata abivajajaid. Lisaks jagatakse sündmuse käigus kleepekaid, mis kutsuvad kõiki kontserdil ja laadal osalevaid inimesi Peedule rajatavat keskust toetama.

Tartu abilinnapea Tiia Teppan ütles, et: „Tartu erakoolide koostöö heategevuslikul eesmärgil ühise kontserdi ja laada korraldamisel, on tore algatus. Loodetavasti saab sellest sündmusest traditsioon ja üritusele tulnud inimesed saavad head tehes ka endi päeva meeldivamaks muuta.“

Korraldajad: Tartu Erakool, Tartu Katoliku Hariduskeskus, Tartu Kristlik Põhikool, Tartu Rahvusvaheline Kool, Tartu Waldorfgümnaasium.

Lisainfo: Noorte Miljööteraapia Keskuse eestvedaja Anne Daniel-Karlsen, tel: 53 736 368, anne.daniel.karlsen@gmail.com, Tartu Waldorfgümnaasiumi lapsevanem Katre Tammekand, tel: 50 15 141, katri.tammekand@gmail.com

Jaak Johanson, Krista Joonas.. 30. dets. Tartu Uues Teatris.