Tere.

Soovin kogu südamest Peedu ravikodule ja Teile edu! Elva on mu kodulinn, vanemad elavad praegugi seal ja ka Peedu pole meile võõras. Kui 6.veebr pakane ära ei tapa, jõuan ehk kirikusse kontserdile ka.

Tervitab Maris Sarv-Kaasik

Kallid Peedu naabrid!

Lugege kirja ja olete väga oodatud avalikule arutelule, mis toimub Peedu koolimajas pühapäeval, 7. veebruaril kl. 15.


Ravikodu toetuseks toimub ka heategevuskontsert Elva kirikus laupäeval, 6. veebruaril kl. 16. Kontserdi juhatab sisse Elva kiriku õpetaja Vallo Ehasalu, esinejateks on Nõo kiriku meesansambel, Johansonid ja allakirjutanu.

Rohket osavõttu lootes, teie naaber,
Anne Daniel-Karlsen

Selliseid paiku, kuhu ohutult tulla, Eestis ei ole.

Selliseid teraapilisi asutusi, ravikodusid, kus noor saaks aasta või vajadusel paarigi jooksul kogenud terapeutide ja erialainimeste toel tagasi loomuliku elurütmi läbi õppimise, aiatöö, spordi, kunsti ja omaealistega suhtlemise, mis aitaks tal leida uuesti elumõtte.

Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009

Lapsevanemad püüavad teha kõik,

et oma last aidata – aga nad ei oska. Ega peagi! Ükski ema ei peaks olema terapeut. Kui anoreksiaga noor tahab jääda järjest läbipaistvamaks, nii, et lõpuks päris ära kaduda. Kui psühhoosis lapse maailm on nii kildudeks, et miski ei seisa enam koos, kui mikroobidekartuses olev sundmõtetes noor veedab päevi ja nädalaid lõputult end pestes ja pestes, justkui tahtes kogu maailma räpasust endalt maha küürida. Kui keegi täiskasvanu, veel hullem pereleiige on vägivallatsenud noore keha ja hinge kallal, jättes talle parandamatu haava, mis on kustutanud usu inimestesse, jätnud ainult soovi sellest elust lahkuda? Kuidas teda ema või isana aidata?

Vanemad on ahastuses, õpetajad näevad noore inimese muutumist, teadmata, kuidas teda toetada. Arstide koostöö lastevanematega, koostöö kooliga – need on ennetustöö võtmesõnad. Sama oluline, või ehk olulisemgi haiglaravist on püüda ennetada haiglasse sattumist – või aidata neid, kes haiglast juba diagnoosi saanud ja tagasi ühiskonda saadetud.

Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009

Kui teiste riikide lastepsühhiaatrid

keskenduvad sellele, mil viisil oleks kõige otstarbekam oma eriala edasi arendada, siis Eestis kulutavad laste ja noortega tegelevad psühhiaatrid juba aastaid oma energiat selle peale, et tulutult selgitada valitsusele vajadust see eriala alles luua. Eestis töötab umbes 20 arsti ja 20 kliinilist psühholoogi laste ja noorte psühhiaatria valdkonnas, Põhjamaades on see arv vastavalt 6 ja 8 korda suurem suhtes rahvaarvuga. Norras ollakse juba ammu mures, et erialainimeste koolitusse tuleb tulevikus kasvava vajaduse tõttu veelgi rohkem ressursse paigutada. Eestis aga rabelevad need vähesedki erialaarstid endal hinge seest, et haigla ellujäämiseks vajalikku rahalist summat teenida. Võimalikult lühikese ajaga, võimalikult rohkem patsiente. Kahju on, hirmus kahju on, nii nendest arstidest kui ka patsientidest ja nende vanematest.

Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009

Ei ole mõtet süüdistada ühiskonda,

et ta midagi ei tee, kui ta sellest probleemist teab vähe. Psühhiaatriahaiglas viibivaid patsiente kardetakse, nende probleeme peetakse erilisteks, hirmutavateks, kinniste uste taga hoidmist vajavateks. Ja muidugi on inimestel hirm. Kas need lapsed ja noored võivad olla ohtlikud? Kes nad üldse on? Vähesed ehk teavadki, et psüühiliste probleemide, psühhiaatriliste seisundite eest ei ole keegi kaitstud. See on elu üks osa. See ei toimu ainult haigla suletud uste taga. Me kõik võime elu ühel või teisel silmapilgul puutuda ise väga lähedalt selliste probleemidega kokku. Meeleolu kõikumised, depressiivsed tunded, sundmõtted, läbielatud šokielamus, psühhoosieelsed seisundid, autistlik eemaldumine, mõttekaos, ärevalt hüplev tundeelu… Keegi pole selle eest kaitstud.

Anne Daniel-Karlsen Doris Karevale, "Meie pere", september 2009

Avalik kiri Peedu elanikele

Tahan korrigeerida väidet, et psühhilise probleemiga noored on kaasinimestele ohtlikud ja vägivaldsed oma poja näite varal. Neile on vaja armastust ja aksepteerimist, mitte äratõukamist. Lisan kirja Peedu elanikele ja kõigile asjast huvitatuile. Võin, kui vaja, ka ise Peedu elanike ees rääkida. Tervitades Merike Vingel

Mina olen ema, kellel on psüühikahäirega 28-aastane poeg. Ema, kes oli nõus rääkima ja avalikustama oma poja Juhan Vingeli lugu, 5. detsembri heategevuskontserdil Jaani kirikus. Minu poeg on ammu täiskasvanueas ja loodavast teraapiakeskusest temal enam kasu ei ole. Aga tegin seda lootuses, et teised emad ja pered, kes viibivad samasuguses olukorras kui meie tookord aastate eest, saavad tuge ja abi. Ei soovi kellelegi sellist muret, segadust ja arusaamatust, mis oli meil aastatel, kui mu poeg oli vanuses 10-17 aastat, sest niikaua kulus aega, et diagnoos saada, milleks oli Aspergeri sündroom. Aga täpsemalt on mu poja lugu kirjas 5. detsembri 2009 „Õhtulehes“ pealkirja all „Lapsstaarist autistiks: Juhan veedab päevi voodiserval istudes.“ Olen täiesti kindel, et kui tol ajal oleks olnud selline keskus, kus me oleksime võinud oma muredega pöörduda, kus oleks võinud peale lapse ka pere abi ja nõustamist saada, ei peaks ma olema praegu olukorras, kus pidin loobuma oma kutsetööst, mida 22 aastat tegin, sest mul oli valida, kas panen oma poja hooldekodusse või jään koju tema hooldajaks ja eestkostjaks. Valisin viimase, sest tutvudes hooldekodu olukorraga, kus on siiamaani nõukogulik süsteem, põhimõttel "paneme need hullud lihtsalt normaalsete inimeste silma alt ära", et nad ei häiriks, ei lubanud mu süda teda sinna panna.

Tänaseks olen viis kuud ainult poja hooldaja ja eestkostjana tegutsenud ja oskan rõõmustada iga pisikese edusammu üle, mida märkan, iga väikese naeratuse, iga uue väikese tahteavalduse üle. Sest põhiprobleem oli ja on olnud täielik elust isoleerumine, motivatsiooni puudumine - ei oleks uskunudki, et nii passiivselt ja ennasthävitavalt saab käituda.

Aga kinnitan teile, et mitte kunagi 28 aasta jooksul pole ta käitunud agressiivselt ega teisihävitavalt. Ta pole mitte kunagi kätt tõstnud kellegi vastu, ei võõraste ega omade vastu. Küll on aga mitmeid kordi tema kui teistest erineva suhtes vägivalda tarvitatud. Alates koolikiusamisest kuni selleni, et kampade, nn normaalsete noorte käest Tartu Annelinnas mitu korda peksa saanud. Kord, umbes 4-5 aastat tagasi, kui ta veel oli võimeline ise ringi liikuma, hääletas ta Tallinn-Tartu maanteel. Auto, kus oli neli noormeest, võttis ta peale, vedas teda öösel 4-5 tundi ringi ja viskas hiljem maantee äärde maha. Mis nad temaga teid - vägistasid, peksid - ei tea ma siiamaani, sest autistliku inimesena ei ole ta võimeline objektiivselt ohtlikke situatsioone hindama, ennast kaitsma ja enda eest rääkima, sellepärast polnud ka politsei poole võimalik pöörduda. Need on mõned näited sellest, kuidas ühiskond on minu poega kohelnud, sest oma teistmoodi ja endassetõmbunud olekuga ta lausa tõmbab vägivalda ligi.

Kallid Peedu elanikud,
ma väga loodan, et te mõistate, meie, selliste laste vanemate muret oma laste pärast, et te mõistate, kui raske ja arusaamatu on vaadata oma lapse ühiskonnast irdumist ja oma hirmude ja murede maailma kapseldumist. Peedule kavandatav teraapiakeskus oleks tõeline pilootprojekt Eestis inimeste vaimse tervise parandamisel. Kui seda teha noores eas, vanuses 12-18, on tulemus tõenäoliselt jääv ja on loota, et me saame mitmed andekad ja targad tulevased ühiskonnaliikmed, kellel on lihtsalt vaja abi oma hingehädadest üle saada, ühiskonnale tagasi võita.

Lugupidamisega,
Merike Vingel